Teise maailmasõja ajal sai nailonist naiste sukkade valmistamisel väga oluline materjal. Seda kasutati ka rehvide, turvavööde ja ballistilise riide tootmisel. Esimest korda kasutati seda kaubanduslikult 1938. aastal nailonist harjastega hambaharjas.
Polümerisatsiooniprotsessi käigus lisatakse nailoni keemiliste omaduste muutmiseks komonomeerid ja stabilisaatorid. Samuti võimaldab see nailonil taluda leelist ja anorgaanilisi happeid. Selle vastupidavus on 6–8,5 g/den.
Nailonil on kõrge tõmbetugevus ja seda kasutatakse rehvikoortide jaoks. Lisaks on sellel tugev elastsus. Lisaks on sellel hea löögikindlus.
Nailon on laktaamist ja aminohappest valmistatud polümeer. See on väga hügroskoopne ja sellel on suurepärased elektriisolatsiooni omadused. Sellel on ka hea neeldumisvõime. Samas on see suhteliselt kallis.
Nailoni sulamistemperatuur on umbes 215 kraadi. Selle viskoossus väheneb kõrgematel temperatuuridel. Tavaliselt ekstrudeeritakse see temperatuuril 260 °C.
Nailonite alumised osad on altid tugevamate hapete mõjul hüdrolüüsile. Veelgi enam, toote molekulmass langeb rünnaku korral. Kuumpressimisprotsessi ajal on takerdunud süsinikkiududel parem termiline sidumisefekt.




